Eesti Keskkonnategevuskavas on ette nähtud põlevkivi, ehitusmaavarade (pae, liiva ja savide) ning turba optimaalse kaevandamismahu määramine ajalises perspektiivis (kuni 20 aastaks). See ettepanek on põhjendatud põlevkivi ja turba jaoks ning nendele maavaradele on praegu kaevandamismahu piirmäärad ka kehtestatud. Ehitusmaavarade jaoks arengukava aastast kaevandamismäära ei kehtesta, sest selline otsus ei lahendaks ehitusmaavarade jätkusuutlikkuse küsimust. Näiteks optimaalsed kaevandamismahu määrad on täiesti erinevad, kui võtta aluseks kas viimasel kolmel aastal kaevandatud maavara andmed või samad andmed viimase kümne aasta kohta. Samas on enamik ehitusmaavarade maardlaid väikesed ja lokaalse tähtsusega.

Ehitusmaavarade optimaalse kaevandamismahu määramine on arengukavas asendatud
ehitusmaavaradega varustuskindluse arvestuse kasutuselevõtuga. Varustuskindluse all mõistetakse tarbijate kvaliteetsete ehitusmaavaradega varustatuse näitaja teatud aja jooksul.

Kaevandatud ehitusmaavaradest kasutatakse ligikaudu 92% Eestis ja kaevandamismahu piirmäärad pidurdaksid ehitustegevust, sh ka riigi huviga seotud objektide ehitamist. Varustuskindluse regulaarne arvestus näitab tarbimise põhjal, kui kauaks jätkub mäeeraldistes kaevandamiseks antud varu ja aitab vältida mõne ehitusmaavara varu ootamatut puudujääki. Samuti on varustuskindlust käsitlev avalik teave vajalik maardlate mõistliku kasutuselevõtu jaoks, mis eelkõige seisneb mäeeraldise optimaalses asukohavalikus, keskkonnatingimustega arvestamises ning maavara säästlikus kasutamises.

Varustuskindluse seisukohast ei ole kõige tähtsam jääkvaru absoluutkogus, vaid see, kui kauaks varu jätkub, võttes aluseks kaevandamismahu. Seega iseloomustab varustuskindlust ressursi ammendumise kiirus, st maavaravaru täielikuks kaevandamiseks kuluv aeg, võttes aluseks viimase 5 aasta keskmiste kaevandamismahtude juures mäeeraldiste ammendamiseks kulunud aja ehitusmaavarade kaupa. Enamikel juhtudel ei ole kogu mäeeraldise varu kaevandatav, mis tähendab, et tegelikult on ressursi ammendumiseks leitud aeg veelgi lühem.

Arvestades kaevandamisloa saamiseks ja mäeeraldisel ettevalmistustöödeks kuluvat aega,
on kriitiliseks loetud olukord, kui ehitusmaavara jätkub vähem kui 10 aastaks. Lubja- ja dolokivi kaevandamise alustamiseks võib jääda see aeg isegi liiga lühikeseks, sest maavara geoloogiline uuring, kaevandamisloa saamine ja kaevandamise ettevalmistustööd võivad võtta kauem aega. Kui varu jätkub 10–20 aastaks, tuleb hakata tegema ettevalmistusi uue ressursi kasutusele võtmiseks.
Tabel 3. Ehitusmaavarade varu ammendumise kiirus (aastates) maardlate nimistuandmete järgi seisuga 31.12.2008.
“Ehitusmaavarade kasutamise riiklik arengukava 2011–2020”. Keskkonnaministeerium. Tallinn, 2010
.
EHITUSMAAVARADEGA VARUSTUSKINDLUS NING PROGNOOS AASTANI 2020
Tabelist 3 selgub, et lisaks teadaolevatele varustusprobleemidele Harju maakonnas on ehitusmaavarade puudujääk ka Raplamaal. Tallinna lähiümbruses jätkub praeguste ehituslubjakivi mäeeraldiste varu veel Harku maardlas 18 aastaks, Maardu maardlas 6 aastaks ja Väo maardlas samuti vaid 6 aastaks. Kvaliteedilt kõige parema ehituslubjakivi varu paikneb Põhja-Eestis, suurim tarbimisvajadus on Tallinna piirkonnas. Harjumaal asuvate maardlate mäeeraldistes olev lubjakivivaru lõpeb lähima kümne aasta jooksul.

Tallinna ümbruses on uute kõrgemargilise lubjakivi maardlate avamine vältimatu, kuid asukoha valiku teevad keeruliseks nii looduskaitse piirangud kui ka tihe asustus. Kõige piiratum on Väo maardla varu. Lahendus oleks maardla laiendamine naaberaladele, aga see ei ole linnalähedase tiheda asustuse tõttu mõeldav. Harku maardla mäeeraldiste laiendamisele on vastu kohalik omavalitsus.

Maavarade kaevandajad on esitanud olukorra lahendamiseks kaevandamisloa taotlusi ehituslubjakivi kaevandamiseks teistes Harjumaal asuvates (Jägala ja Nabala) maardlates, kus looduskaitsealad ei hõlma veel kogu maardlat ja kus maavara kaevandamiseks oleksid sobivad keskkonnatingimused.